Millised on PTFE-membraanikonstruktsioonimaterjalide koostisosad?

I. Alusmaterjalid jagunevad üldiselt kahte kategooriasse.
1. Klaaskiud:
Klaas on amorfne tahke aine, millel pole fikseeritud sulamistemperatuuri. Klaaskiud saadakse klaasi sulatamisel ja selle filamentideks tõmbamisel. Selle omadused hõlmavad suurt tõmbetugevust,{2}}mis ületab mitte ainult mitmesuguseid looduslikke kiude, vaid ka tavalisi sünteetilisi kiude ja isegi terast. Sellel on aga suhteliselt madal elastsusmoodul (umbes kolmandik terasest) ja see on habras materjal; see pakub suurepärast kuumakindlust, säilitades üldiselt oma omadused temperatuuril kuni 300 kraadi. Klaaskangas toimib komposiitmaterjali struktuurilise karkassina, mis määrab kaetud valmistoote mehaanilised omadused. Selle omadused hõlmavad järgmist:

Hea tulekindlus
Klaaskangas on sünteesitud anorgaanilistest materjalidest ja on oma olemuselt mittesüttiv-. Kui materjali süttivus on muret tekitav, on klaaskangas loogiline valik.

Vastupidavus keemilistele mõjuritele
Nagu klaas ise, on ka klaaskiul erakordne vastupidavus keemilisele rünnakule.

Vastupidavus
Tänu oma täiesti inertsele pinnale ei mõjuta klaaskangast päikesevalgus, hallitus ega bakterid.

Kõrge tõmbetugevus
Klaaskiud on tugevaim tekstiilmaterjal; sellel on isegi suurem tõmbetugevus kui sama läbimõõduga terastraadil.

Mõõtmete stabiilsus
Sellel on väike pikenemine koormuse all-tavaliselt alla 3%-ja säilitab suurepärase mõõtmete stabiilsuse erinevates tingimustes.

Kõrge -temperatuurikindlus
Vaatamata suhteliselt madalale hinnale on klaaskangas silmapaistev kuumakindlus.

2. Polüesterfilament (PET):
Polüestri sünteetilised toorained on etüleenglükool ja tereftaalhape. Benseenirõnga kasutuselevõtu eesmärk on siin tõsta materjali sulamistemperatuuri ja jäikust. Polüestrit iseloomustab kõrge sulamistemperatuur, hea mehaaniline tugevus temperatuuril kuni 150–175 kraadi ning vastupidavus lahustitele, korrosioonile, hõõrdumisele ja õlidele; see peab vastu korduvale pesemisele ning pakub tasakaalustatud vee ja õhu läbilaskvust. See on juhtiv sünteetilise kiu tüüp. Kui etüleenglükooli asemel kasutatakse butaandiooli, saab toota pehmemat, madalama sulamistemperatuuriga polüestrit.

II. Polümeerid,{1}}tuntud ka kui kõrged polümeerid või makromolekulid-, on tavaliselt molekulmassiga kümnetest tuhandetest miljoniteni (10⁴–10⁶). Sünteetiliste polümeeride toorained on monomeerid, -nagu etüleen, vinüülkloriid ja propüleen-, mis seostuvad korduvalt, moodustades polümeere, nagu polütetrafluoroetüleen (PTFE), polüvinüülkloriid (PVC) ja polüpropüleen (PP).

Arhitektuursete membraanmaterjalide puhul kasutatakse PTFE immutusprotsessi; iga PTFE- ja täiteainekiht koosneb tegelikult mitmest üksikust PTFE-dispersioonist. PTFE-l on isepuhastuvad-omadused ja see on vastupidav enamikule tugevatele kemikaalidele, väga madal hõõrdetegur, mittekleepuv ja mittesüttiv omadus, suurepärane isolatsioon, vananemiskindlus, mittetoksilisus ning vastupidavus UV-kiirgusele ja niiskusele. Need PTFE kattekihid kaitsevad materjali ümbritseva keskkonna poolt põhjustatud jõudluse halvenemise eest.

Erinevate täiteainete lisamine PTFE-le võib anda täiendavaid omadusi, nagu suurem kulumiskindlus, valguse läbilaskvus ja värvus. Aluskate on komposiitstruktuuri kriitiline komponent; see toimib aluskihina ja valmistab pinna ette järgnevaks klaaskiudkanga liimimiseks. Aluskate määrab valmistoote painduvuse.